Käesoleva artikli eesmärgiks on selgitada, milline on ja peaks olema filosoofia panus sotsiaalse tunnetuse uurimisvaldkonnas. Vastustades kolme populaarset väidet, mille kohaselt filosoofiat ei ole teaduse tegemiseks tarvis, selgitan, kuidas filosoofid panustavad ning peaksid jätkuvalt panustama sotsiaalse tunnetuse uurimisse. Eraldi käsitlen mõtteliste eksperimentide rolli sotsiaalse tunnetuse uurimisel ning väidan, et kuigi klassikalised filosoofilised mõttelised eksperimendid ei sobi sotsiaalse tunnetuse valdkonna teaduslike probleemide lahendamiseks, tuleks rahvapsühholoogia uurimisel ulatuslikumalt rakendada eksperimentaalfilosoofilisi meetodeid. Väidan, et filosoofid analüüsivad sotsiaalse tunnetuse valdkonnas tehtud uurimistööd enamasti normatiivsetel eesmärkidel, kuid tarvis oleks ka sotsiaalse tunnetuse uurimistöö põhjalikumat deskriptiivset analüüsimist. Käsitlen ka fenomenoloogia võimalikku rolli sotsiaalse tunnetuse valdkonnas, selgitades, mille poolest fenomenoloogia panus erineb mittefenomenoloogilise filosoofia panusest ning milline on fenomenoloogia potentsiaal sotsiaalse tunnetuse uurimisel.