Uurimuse eesmärk on kaardistada eesti ja ungari kõneviisisüsteemi vastavusi lähtudes kõneviiside funktsioonidest vaadeldavates keeltes. Kõrvallause kõneviiside uurimine annab võimaluse vaadelda ka neid kõneviisivaliku mõjureid, mis ilmnevad ainult kõrvallauses. Näiteks võib kõneviisivalikut mõjutada pealause semantika, samuti teatud sidendid. Relatiivlause predikaadi kõneviis seevastu võib mõjutada pealauset. Kuna lisaks finiitsetele verbivormidele on eesti kõrvallauses levinud ka da-infinitiivis predikaat, on terviklikkuse huvides uurimusse haaratud ka see kõrvallausetüüp. Uurimismaterjalina on kasutatud eestikeelsete ilukirjandustekstide kõrvallauseid ja nende vasteid ungarikeelsetes tõlgetes.Eesti kõrvallause indikatiivile vastab ülekaalukalt indikatiiv ka ungari keeles, relatiivkõrvallause indikatiivis predikaadile võib ungari keeles siiski vastata ka täiend. Kõige laiem vastete skaala on eesti kõrvallause konditsionaalil: konditsionaal (peamiselt tingimuslikkust väljendavates lausetes), imperatiiv (enamasti lausetes, kus eesti konditsionaal täidab konjunktiivi funktsioone) ja harva ka indikatiiv. da-infinitiivse predikaadiga eesti kõrvallausele vastab ungari keeles enamasti imperatiivis (peamiselt finaallauses), harvem indikatiivis (peamiselt tingimuslauses) või konditsionaalis (peamiselt kõrvutuslauses) predikaadiga kõrvallause. Kvotatiivis ja imperatiivis predikaadiga kõrvallauseid on vaadeldud materjali hulgas järelduste tegemiseks liiga vähe. DOI: http://dx.doi.org/10.5128/LV22.12